Paigaldus kuni ühe päevaga
Väljaõppinud tehnikutel kulub valmis hoonesse õhksoojuspumba paigaldamiseks tavaliselt üks päev. Rohkem aega kulub siis, kui maja alles ehitatakse ning paigaldamine tuleb klapitada muude töödega. Uude majja õhksoojuspumba paigaldamise eeliseks on, et seadme asukoha valikuks on rohkem võimalusi ja torud saab peita seina sisse.
Välisosa ei tohi paigaldada suletud ruumi
Õhksoojuspump koosneb kahest osast: välisosast ja siseosast. Paigaldamisel puuritakse välisseina 50-70 mm läbimõõduga ava torustiku ja kaablite jaoks.
Välisosa paigaldatakse tavaliselt raamiga maapinnale, et vibratsioon edasi ei kanduks. Puitseina puhul peab seadme asukoha valima selliselt, et müra ei häiriks magamist. Mida moodsama seadmega on tegu, seda vaiksemalt ta töötab.
Kõige suurem viga, mida soojuspumba asjatundmatu paigaldamisega tehakse, on välisosa panemine suletud ruumi: garaaži, keldrisse, pööningule, kuuri vm. Tulemuseks on see, et väikese kinnise ruumi soojus saab kiiresti otsa ning õhutemperatuur ruumis langeb madalamaks kui õues. Välisõhust ei saa soojusenergia aga kunagi otsa.
Vahel arvatakse, et välisosa peab kindlasti olema maja lõunaküljel, kus õhk kõige soojem. Tegelikkuses ei ole nii suures koguses õhu läbipumpamisel vahet, millisest ilmakaarest see on võetud.
Küll aga tuleb arvestada, et õhksoojuspumba välisosa töötab tekkiva jää sulatamiseks aeg-ajalt sulatusreziimis ning sulatusvett võib koguneda kuni üks liiter tunnis. Kui paigaldada välisosa seinale, ent liiga madalale, siis ei saa sulatusvesi ära voolata ning sa pead talvel alailma käima seadme alla kogunenud jääd raiumas; lisaks võib seade soojuspump lund täis tuisata. Liiga kõrgel seina peal asuvat seadet on halb hooldada ning sulatusvesi hakkab tilkuma seina peale. Hoopis riskantne on paigaldada õhksoojuspumpa katusele, sest jäämass, mis talvel võib koguneda, ohustab katusekonstruktsioone, alla libisedes lõhub vihmaveetorusid ning on ohtlik inimestele. Katusel paiknevat seadet on ka väga ebamugav hooldada.
Siseosa paigaldamisel arvesta ruumide jaotusega
Et soe õhk saaks levida, on vaja avatud ruumi. Kaasaegsed korterid, mille keskmeks on vaheseinteta elutuba-esik-köök-söögituba, sobivad õhksoojuspumba jaoks väga hästi.
Kuna soe õhk tõuseb üles, siis liigub soojus alumiselt korruselt ülemisele hästi, vastupidi aga mitte. Ka tasub silmas pidada, et kui soojus levib hästi igasse tuppa, siis jahutamisel tekkiv jahe õhk nii hästi ei liigu.
Kui majas on mõni ruum, mille puhul on ette teada, et selle uks on enamasti suletud (näiteks kodukontorina kasutatav kabinet, kus tahetakse segamatult töötada), siis tuleks aegsasti mõelda sinna väikese lisakütteseadme paigaldamise peale.
Õhksoojuspumba siseosa paigaldatakse tavaliselt põranda kohale seinale, lae alla seinale või riputatakse lakke. Levinuim on seinamudel, mille juures tuleb aga jälgida, et seda ei paigaldataks kõrgemale kui 2,5 meetrit.
Kui tegemist on suure majaga (üle 180 ruutmeetri), siis on otstarbekas hankida kaks väiksema võimsusega seadet, et saavutada ühtlast temperatuuri. Ühtlase temperatuuri saamisele aitab kaasa ka hea isolatsioon.
Luba tuleb endal hankida
Kui õhksoojuspumpa tahetakse paigaldada kortermajja, on selleks vaja kõigi korteriomanike nõusolekut. Vastuseisu võivad tekitada ennekõike müra ja vibratsioon, mida seade töötades tekitab. Kortermaja välisseinale kinnitatav õhksoojuspump vajab ka kohaliku omavalitsuse ehitusluba. Nende lubade hankimine jääb ostja hooleks.
Kuni 40% hinnast maksab Kredex
Neil majaomanikel, kes plaanivad vedelkütust kasutavad katlaseadmed asendada taastuvenergiaallikaid kasutavatega (sealhulgas õhksoojuspumbad), tasub küsida selleks toetust sihtasutuselt Kredex. Toetust saab nii seadme ostuks, paigalduse projekteerimiseks kui ka paigalduseks. Toetuse määr on 40%, maksimaalne toetussumma 4000 eurot ühe taotleja kohta.
